Hegeli absoluutse idee doktriin on dialektiline filosoofia oluline samm. Hegel ise oli objektiivse idealismi voogude esindaja ja sellest lähtuvalt peaksime mõtlema tema absoluutse idee kontseptsioonile.
Hegeli absoluutne idee filosoofias: kolm õpetamise osa
Rääkides Hegeli õpetustest ei saa üksmeel pöörduda objektiivse idealismi tervikliku süsteemi poole, mille absoluutse idee autor on jagatud kolmeks põhiosaks:
- Loogika teooria. Selles osas kirjeldab Hegel teatud maailma vaimu, kellele ta annab "absoluutse idee". See vaim on esmane, ja see on looduse ja kõik eelkäija.
- Looduse filosoofia. See on õpetuse teine osa, milles Hegel nimetab vaimseks põhimõtteks teistsugust loodust. Kui te ei lähe liiga sügavale, siis vaadeldakse loodust absoluutse idee teisejärgulisena.
- Vaimu filosoofia. Selles oma tööosas muudab Hegel oma teooriat ja muudab absoluutse idee absoluutseks vaimuks, lõpuks tunnustades materjali ülimuslikkust materjali üle.
Hegeli õpetustes on selgelt näha idealistiline olemus ja soov korraldada kõik asjad esmase ja teisejärgulise kontseptsiooniga.
Absoluutne idee
On oluline mõista, et absoluutne idee ei ole staatiline mõiste, sest filosoofia olemus on see, et Hegeli absoluutne idee algab ja jätkab arenemist, liikumist. Seda ei saa tähelepanuta jätta, sest see on vastuolus metafüüsika mõistetega (tegelikult selles kontekstis käsitletakse kõiki mõisteid üksteisest eraldi). Dialektiline lähenemine põhineb kolmel kõige olulisemal põhimõttel, mis Hegeli sõnul annab absoluutse idee väljaarendamise:
- koguse üleminek kvaliteedile,
- vastuolu kui arengu allikas,
- eitamise eitamine.
Need on need põhimõtted, mis selgitavad üldist arenguteooriat. Enne teda keegi ei pidanud vastuolusid selles vaates ja see oli suur läbimurre. Sisemise vastuolu idee on endiselt üks olulisemaid saavutusi.
See idealistlikust ideeil on tegelikult sügav ratsionaalne tähendus, sest selle prismaga saab pöörduda filosoofia ja loodusteaduse mõisted. Dialektiline meetod võimaldab meil mõista lihtsate mõistete asendamist keerulisemate arengutega tähenduste akumuleerumise ja süvendamise suunas. Seega võib ajaloos saagi püüda palju mustreid, vaadelda sotsiaalset elu kui arenevat protsessi.