Millised on ebastabiilse raseduse peamised põhjused?
Kõigepealt tuleb märkida, et statistiliste andmete kohaselt lõpetab ligikaudu 15-20% kõikidest rasedustest sel viisil. Samal ajal on tavaline välja tuua nn kriisiperioodid, st aeg, mil sellise rikkumise areng on kõige tõenäolisem. Nende hulka kuuluvad: 7-12 päeva (implanteerimisprotsess), 3-8 rasedusnädalat (embrüogeneesi periood), kuni 12 nädalat (platsenta moodustumine). Väärib märkimist, et selles osas on kõige ohtlikumad raseduse esimesed päevad.
Kui me räägime otseselt mittearenenud raseduse tekkimise põhjustest varases staadiumis, siis tuleks välja tuua järgmised faktorite rühmad:
- geneetiline (loote genoomi rikkumine);
- reproduktiivse süsteemi nakkus (herpese, tsütomegaloviiruse, mükoplasma, streptokoki, gonokokkide, klamüüdia, ureaplasma jne);
- põletikulised protsessid (endometrioos, endometriit, salpingoforiit).
Mis puutub otseselt raseduse kadumise pärast, siis kõik sõltub otseselt põhjusest.
Näiteks põletikulistes protsessides põevad patogeensed mikroorganismid otse loote muna. See viib asjaolule, et see ei seoseta emaka seina ega rasedust areneb.
Identifitseerimata ja krooniliste infektsioonide esinemine ajahetkel põhjustab embrüo ja amniootilise vedeliku enda nakatumist, mille tagajärjel see sureb ja rasedus ei arene edasi.
Millised on selle rikkumise peamised tagajärjed?
Arutledes, miks üldiselt on arenematu rasedus, räägime peamistest tagajärgedest.
Seega on vaja öelda, et vältimaks rasedust, mis ei ole areng, ei pea tagajärgede vältimiseks täielikult vältima põhjuseid ja tegureid, mis seda põhjustavad. Seda tuleb teha planeerimisetapis.