Urosi ujuvad saared


Aborigeenide hõimud räägivad teile Peruu iidsetest rahvastest, kes elasid tuhandeid aastaid oma esivanematena ja olid minevikus külalised, tavade, ajaloo ja eluviisiga.

Saarte ajalugu

Legendil on see, et paar tuhat aastat tagasi (Inkaja perioodil) lõi väike hõim Uros Titicaca järvest ujuvate saarte jaoks. Maa ümberpaigutamise põhjus oli see, et korraga hakkas Inka sõjavägi hakkama kõik oma teed üles vallutama ja jõudis Uru ja teiste hõimude asukohani, mille järel nad põgenesid järve. Sõja käigus leidsid inviisid ujuvaid saari, kuid ainult aitasid neid katta (iga perekond lubas maksta 1 maisi kaussi).

Saarte kirjeldus

Iga ujuv saar (umbes 40 neist) on Titicaca järvest valmistatud kuivatatud mitmekihilisest pilliroost, mis pärast teatavaid protseduure (kuivatamine, niisutamine jne) muutub piisavalt paindlikuks soovitud vormi võtmiseks ja piisavaks tiheduseks. Saarte säilivusaeg on umbes kuus kuud, pärast mida materjal hakkab mädanema ja on vaja kõik uuesti üles ehitada. Kohalikud inimesed loodavad roostelt mitte ainult saartelt, vaid ka majapidamistest, kodutarbedest, turistide ja paatidega seotud suveniiridest. Saared arenevad omal moel, kuna mõnel on elektrit tootvad turud ja isegi päikesepaneelid.

Reidit kasutatakse isegi toiduna, lisaks sellele pannakse kohalikud kalad sisse ja kasvavad toidud improviseeritud voodikohtadena. Valmistage toidud püsti ja hoolikalt veenduge, et tulekahju ei pääse kuiva suhkruroost, nii et alati on valmis vesi valmis.

Tähtis on mainida, et saared ei ole tegelikult ujuvad, sest need on varustatud teatud tüüpi ankrutega ja peaaegu alati ühes kohas. Saare järve ääres liikumine muutub ainult siis, kui järve veetase hakkab muutuma.

Kuidas sinna jõuda?

Need saared paiknevad Titicaca järvel, 4 km kaugusel Puno linnast. Hangi see temalt 20 minutiga mootorpaadile. Külastage neid kindlasti seda väärt, sest see on ainulaadne näide sellest, kuidas tänapäeva maailmas säilivad peruu oma esivanemate traditsioonid ja kombed.