Psühheks ja teadvuseks on nii lähedased, kuid erinevad mõisted. Kõigi nende sõnade kitsas ja laiapõhjaline mõistmine võib kedagi segi ajada. Kuid psühholoogias on psüühika ja teadvuse kontseptsioonid õnnestunud lahendada ja vaatamata nende lähedastele suhetele on nendevahelisest piirist üsna lihtne näha.
Kuidas teadvus erineb psüühikast?
Kui me mõtleme terminile laias tähenduses, on psühhiaatne kõik vaimsed protsessid, mida inimene realiseerib. Teadvus on inimese enda juhtimine, mis on ka teadlik. Arvestades mõisteid kitsamas mõttes, selgub, et psüühika on suunatud välismaailma tajumisele ja hindamisele ning teadvus võimaldab meil hinnata sisemist maailma ja mõista, mis hinges toimub.
Psühhiline ja inimteadvus
Rääkides nende kontseptsioonide üldistest omadustest, tuleb pöörata tähelepanu igaühe põhijoontele . Teadvus on reaalsuse vaimse peegelduse kõrgeim vorm ja sellel on sellised omadused:
- teadmiste olemasolu maailmas;
- objekti ja objekti vahe (inimese "I" ja tema "mitte-ise");
- inimese eesmärkide seadmine;
- seose olemasolu reaalsuse erinevate objektidega.
Kitsamas mõttes peetakse teadvust psüühika kõige kõrgemat vormi ning psüühikat peetakse teadvuse ehk teadvuse ebaõnnestumiseks. need protsessid, mida inimene ise ei realiseeri. Teadmatu ala hulka kuuluvad mitmesugused nähtused - unistused , vastused, teadvuseta käitumisvõimalused jne.
Inimese psüühika ja teadvuse areng
Psüühika ja teadvuse arengut peetakse erinevatest vaatepunktidest. Näiteks psüühika arenguprobleem hõlmab kolme aspekti:
- psüühika tekkimine ja areng varases staadiumis, loomariigis;
- inimteadvuse teket ja arengut;
- psüühika areng kogu inimese elu jooksul.
Arvatakse, et psüühika tekkimine on seotud närvisüsteemi arenguga, mille tõttu kogu keha toimib tervikuna. Närvisüsteem sisaldab ärrituvust, nagu võime muutuda riik välistegurite mõjul ja tundlikkus, mis võimaldab tuvastada ja reageerida piisavatele ja ebapiisavatele stiimulitele. See tundlikkus peetakse psüühika tekkimise peamiseks näitajaks.
Teadvus on ainult inimesele omane - see suudab mõista vaimsete protsesside kulgu. See pole loomadele omane. Usutakse, et sellise erinevuse tekkimisel on peamine roll töö ja kõnega.